Tanelil on tuline õigus. Ja need idiootliku "poliitilise korrektsuse" käes vaevlejad ei teadvusta endale sellist tõsiasja, et iga pede, lesbi ja pervert tegelikult SÜLITAB EESTI RAHVALE ja igale EESTLASELE eraldi näkku. Rahvuse esmaseks ja peamiseks ülesandeks ennast taas toota. Järgmiseks on muuta oma indiviidide elu võimalikult majanduslikult sõltumatuks. Pede võib olla "popp ja noortepärane" aga tegelikult iga selline indiviid jääb eestluse jaoks "lõppenud liiniks". Lillade ja lesbide "abielud" võivad küll toredad olla kuid tegelikult nad lapsi ikkagi lapsendavad (kui nad seda teevad) kas siis seaduslikult või ebaseaduslikult.
Kinsey ja mõned teised on oma uuringutes väitnud, et "lillasi" on olnud läbi inimajaloo keskmiselt 5-10% populatsioonist. Enamus neist jäi kuni tänapäevani latentseteks lilladeks ehk lähtuvalt ühiskonna normidest ei hakanud nad kunagi pedereerima. Teine mõjuv tegur mis takistas varasematel sajanditel pedede levikut oli tunduvalt tugevam perekondlik struktuur. Ehk laps kasvas ja sai vanemlikku armastust ning näitliku kogemusi kuidas perekondlik traditsioon peab toimima.
Viimasel paaril sajandil aga tänu suht kunstlikult loodud "monetaarsele kultuurile" toetudes on hakanud traditsiooniline perekondlik traditsioon lagunema. Tekkinud on võimalus kus väga paljud lastest on kaotanud koduse perekondliku mudeli kuna nad topitakse (ja tihti sõna otseses mõttes) lasteaeda siis kooli ning ilma jääb ta ema ja isa armastusest nende toetusest vajalikel hetkedel ja kasvabki psühholoogilselt rikutud inimene kes on aldis igatsorti perverssustele. Hulkumine väljaspool kooli ja kodu viib tahestahmata selleni, et laps EI OSKA koos elada normaalses suhtes teise inimesega. Sealt tulevad kõik need üksik emad kelledel on liiga kiire lapse kasvatamisega kuna peab olema ju tööl et lauale muretseda elementaarset eliba ja riideid selga. Antus situatsioonis LAPS EI ÕPI perekondlikke väärtusi ei hindama ega hoidma.
Tulemuseks on negatiivne iive ja rahva väljasuremine. Millegipärast nähakse lahendusena võõrtööliste sissetoomist. Selline samm aga paneb viimasega põntsu perekonnale kui ühiskonna ja rahvusriigi alustoele - küsiks selle retoorilise küsimuse - Kas sellist Eestit me tahtsime.
No comments:
Post a Comment